See ajaveebipostitus uurib patentide ja oskusteabe kontseptuaalseid erinevusi, uurib iga kaitsemeetodi plusse ja miinuseid ning arutab nende rakendamist tehnoloogia kaitsmise strateegiatena.
Tehnoloogia arenedes on intellektuaalomandi õiguste väärtus iga päevaga suurenenud. Nende hulgas on patentidel nii suur jõud, et need võivad määrata ettevõtte ellujäämise. Patendiseaduse artikkel 1 sätestab, et patendiseaduse eesmärk on „edustada tehnoloogia arengut ja aidata kaasa tööstuslikule arengule, kaitstes ja soodustades leiutisi ning edendades nende kasutamist“. Selle sätte lähemal uurimisel selgub, et patendiseaduse eesmärk jaguneb kaheks aspektiks: leiutiste kaitsmise erahuvi ja leiutiste kasutamise kaudu tehnoloogia arengu edendamise ja tööstusliku arengu toetamise avalik huvi. Esmapilgul võiks arvata, et patendid, mis annavad registreerimise kaudu ainuõigused, et takistada teistel leiutaja leiutise vaba kasutamist, teenivad ainult erahuve. Nagu aga õigusnormides selgesõnaliselt öeldud, on patentidel tegelikult tugev avaliku huvi aspekt. See selgub patendi saamise tingimuste kaalumisel.
Kui leiutaja loob tehnoloogia, saab selle kaitsmiseks kaaluda kahte lähenemisviisi. Üks on patendi registreerimine ja teine on selle kaitsmine oskusteabena. Oskusteave viitab tehnoloogia kasutamisele ilma seda teistele avaldamata, sarnaselt ärisaladusega; kõige tüüpilisem näide on Coca-Cola tootmismeetod. Peamine erinevus patentide ja oskusteabe vahel seisneb avalikustamises ja õiguskaitses. Kuigi oskusteabe eeliseks on tehnoloogia kasutamine ilma avalikustamiseta, puudub sellel õiguskaitse rikkumise eest. Seega tekib küsimus: kumb on tehnoloogia kaitsmiseks parem? Lõplikku vastust pole; see on leiutaja valiku küsimus. Puhtalt avaliku huvi vaatenurgast on vastuseks aga patendid. Eelnevat arutelu vaadates tuleneb patentide avaliku huvi aspekt nende erinevusest oskusteabega: avalikustamine. Isegi kui leiutatakse uus tehnoloogia, siis kui see jääb avalikustamata, ei saa teised seda kasutada. Järelikult muutub selle abil arenenumate tehnoloogiate loomine vähem tõenäoliseks kui siis, kui tehnoloogia avalikustatakse. Seega avaldub patentide avalik kasu tehnoloogia avalikustamise kaudu. Lõppkokkuvõttes võib patenti vaadelda kui õigust, mis antakse tehnoloogia avalikustamise eest.
Niisiis, millist leiutist saab patenteerida? Patendiseaduse artikli 2 lõige 1 sätestab: „Leiutis on loodusseadusi kasutades loodud tehnilise idee loomine, mis on kõrgelt arenenud.“ Lihtsustades saame aru, et loodusseadusi järgivat kõrgelt arenenud tehnoloogiat saab patendina registreerida. Kuna loodusseadused kehtivad üldiselt tavalise tehnoloogia kohta, peame siin keskenduma sõnale „kõrgelt arenenud“. Sõnaraamatust „kõrgelt arenenud“ otsides selgub, et see tähendab „väga kõrgel tasemel või määral“. See viitab sellele, et tehnoloogia peab olema arenenud või arenenud. Patendiseaduse artikli 29 lõige 2 sätestab selgesõnaliselt: „Kui enne patenditaotluse esitamist oleks asjatundja võinud olemasolevate leiutiste põhjal hõlpsasti leiutiseni jõuda, ei ole leiutis registreeritav.“ See tähendab, et leiutisi, mis ei ulatu olemasolevatest leiutistest kaugemale, ei saa registreerida. Arvestades, et patendiõigused antakse avalikustamise eest hüvitisena ning patentide eesmärk on edendada tehnoloogia arengut ja aidata kaasa tööstuslikule arengule, on loomulik, et patenteerida saab ainult leiutusliku tasemega leiutisi. Seda seetõttu, et leiutise avalikustamisest, mis ei kujuta endast edasiminekut olemasolevate leiutiste suhtes, on raske oodata tehnoloogilist või tööstuslikku arengut.
Seega võib patenti kirjeldada kui õigust, mis saadakse leiutusliku tasemega leiutise avalikustamise eest. Enne leiutusliku taseme hindamist tuleb aga arvestada eeltingimusega: leiutis peab olema uudne, mis tähendab, et seda ei olnud varem olemas. On iseenesestmõistetav, et isegi kui patendikaitset taotlev tehnoloogia kujutab endast täiustust teiste tehnoloogiatega võrreldes, ei saa see avalikustamise eest antavat patendiõigust, kui see on lihtsalt olemasolev, juba avalikustatud tehnoloogia. Patendiseadus sätestab selle selgesõnaliselt artiklis 29(1), deklareerides, et juba avalikult tuntud või kasutusel olevat tehnoloogiat ei saa patendina registreerida. Kokkuvõttes saab avalikustamise eest patentidena registreerida ainult leiutisi, mis on nii uudsed kui ka leidlikud. Leiutajad saavad oma leiutisi patentidega kaitsta, teised aga saavad avalikustatud leiutisi kasutada, edendades seeläbi patendisüsteemi kaudu tehnoloogilist ja tööstuslikku arengut.
Patendid on ustavalt täitnud oma funktsiooni koos tööstusliku arenguga, võimaldades süstemaatilist tehnoloogilist arengut. Nagu iga seaduse või süsteemi puhul, eksisteerivad ka siin lüngad. Rühmad hakkasid neid patendilünki ära kasutama, et oma kasumit maksimeerida. Patendiõigusi saab säilitada isegi siis, kui omanik leiutist otseselt ei rakenda. Patenditrollid on ettevõtted, keda selle eelise ärakasutamise eest negatiivselt sildistatakse: nad omandavad patente õiguste omanikelt ilma patenteeritud leiutisi ise rakendamata ja seejärel koguvad litsentsitasusid. Nad otsivad ettevõtteid, kes rakendavad oma patenteeritud tehnoloogiaid, nõudes läbirääkimiste teel suuri litsentsitasusid patendiõiguse rikkumise ettekäändel või taotledes kohtuasjade kaudu tohutut hüvitist. Patenditrollid teostavad tehniliselt oma õigusi patendiomanikena, mistõttu on nende õiguslik vaidlustamine keeruline. Siiski takistavad nad patenteeritud leiutiste kasutamist ja seavad tõkkeid tehnoloogia turule sisenemisele, mis on vastuolus patendisüsteemi eesmärgiga.
Kuigi patenditrollidel on need negatiivsed aspektid, mis takistavad tööstuslikku arengut, ei saa neid lihtsalt otsekoheselt hukka mõista. Hiljuti on neutraalsema alternatiivina „patenditrollile” tekkinud termin NPE (mittepraktiseerivad üksused). See termin rõhutab nende positiivset rolli: patendihaldusettevõtetena hõlbustavad nad patentidele juurdepääsu VKEdele, kellel varem oli patentide saamisega raskusi, aitavad leiutajatel saada õiglast hüvitist patentide ostmise kaudu ja stimuleerivad patenditehinguid. Seega võib patenditrollidel ehk NPE-del olla samaaegselt nii positiivseid kui ka negatiivseid funktsioone. Seetõttu on oluline töötada välja süsteemid ja poliitikad, mis rõhutavad nende positiivseid aspekte. Avaliku ja erasektori ühisel tasandil tehakse tõepoolest pidevalt katseid luua patendifonde, et uurida tehnoloogia jaoks sobivaid hüvitus- ja kaitsemeetmeid.
Patentide avaliku huvi aspekti uurimise kaudu kinnitame, et patendid ei ole pelgalt süsteem üksikute leiutajate õiguste kaitsmiseks. Patendisüsteem on just see mehhanism, mis annab üksikutele leiutajatele õiguste kaitse ja õiglase hüvitise, soodustades täiustatud tehnoloogiate avalikustamist, edendades seeläbi tehnoloogilist arengut ja aidates kaasa tööstuslikule progressile. Kuigi eksisteerib patenditrollid, kes kasutavad patente relvadena ettevõtete ründamiseks või tehnoloogia kasutamise takistamiseks, mida võib pidada patendisüsteemi eesmärgiga vastuolus olevaks, võib seda vaadelda kui üleminekuperioodi, mis tekib etapis, mil patendid kui intellektuaalomandi vorm arenevad kindlaks õiguseks, nagu materiaalsed omandiõigused, millega saab kaubelda. Seetõttu on soovitav, et patendisüsteem areneks, tasakaalustades asjakohaselt leiutajate õiguste kaitsmise erahuvi avaliku huviga tehnoloogilise ja tööstusliku arengu vastu süsteemi eesmärgi laiemas raamistikus, lahendades samal ajal teel tekkivaid probleeme. See protsess nõuab mitte ainult seaduste ja süsteemide järkjärgulist täiustamist, vaid ka avaliku arusaama muutust, tunnistades, et mittemateriaalsed varad, nagu patendid, väärivad kaitset seaduslike õigustena. Ainult ühiskonnas ja kultuuris, mis tunnustab patente õiguspäraselt õigusena, saab patendisüsteemi korralikult luua.
