Kozeleki teos „Mõistete ajalugu“ aitab meil sügavamalt mõista tänapäeva poliitilisi ja sotsiaalseid nähtusi, analüüsides, kuidas sellised mõisted nagu „vabadus“, „demokraatia“ ja „rahu“ muutuvad ja on kasutusel eri ajastutel ja kontekstides, uurides nii varasemaid kui ka praeguseid kontseptuaalseid arusaamu.
Kui inimesed kasutavad mõisteid nagu „vabadus“, „demokraatia“ ja „rahu“, ei pruugi need mõisted tingimata sama tähendust kanda. Näiteks võib „vabadust“ kasutada mõistena, mis rõhutab „piiranguteta olekut“ või seda saab kasutada mõistena, mis rõhutab „vabatahtlikkust“ või „aktiivset osalemist“. Need definitsioonide ja tõlgenduste erinevused on pidevalt viinud mõistete ümber käivate vaidluste ja vaidlusteni. Just see nähtus ajendas Kosellecki „kontseptuaalse ajaloo“ tekkimist.
Saksa ajaloolane Koselleck, kes arendas kontseptuaalse ajaloo historiograafia haruna, väitis, et „mõisted on nii reaalsuse näitajad kui ka elemendid“. See väide on oluliseks juhiseks mõistete ja sotsiaal-poliitilise reaalsuse, aga ka mõistete ja ajaloolise reaalsuse keerulise suhte lahtiharutamisel. Tema sõnul on mõisted peeglid, mis peegeldavad reaalsusi, nagu poliitilised sündmused või sotsiaalsed muutused. Samal ajal on mõisted sotsiaal-poliitiliste sündmuste ja muutuste tegelikud elemendid. Näiteks „moderniseerimise“ mõiste kaudu saame tõlgendada sotsiaalseid muutusi kindlas suunas. Samal ajal toimib „moderniseerimise“ mõiste liikumapaneva jõuna, mis motiveerib inimesi ühiskonda muutma vastavalt selle konkreetse sotsiaalse muutuse eesmärkidele.
Kozeleki kontseptuaalne ajalugu keskendub ajaloolise reaalsuse ja mõistete vastastikmõju uurimisele. Mõisted ulatuvad pelgalt sõnade tähendustest kaugemale; need näitavad, kuidas nad muutuvad ja kuidas neid kasutatakse oma aja poliitilistes, sotsiaalsetes ja kultuurilistes kontekstides. Näiteks „revolutsiooni” mõiste ei tähista lihtsalt radikaalset muutust; seda on kasutatud erinevatel poliitilistel ja sotsiaalsetel eesmärkidel läbi konkreetsete ajastute ja olukordade, kusjuures selle tähendus on laienenud ja arenenud. Selle muutumisprotsessi mõistmine mängib olulist rolli tänapäeval kasutatavate mõistete sügavama mõistmise saavutamisel.
Mõisteid kasutavad mitmesugused agendid, kes on otseselt seotud poliitiliste sündmuste ja sotsiaalsete muutustega või kes neid jäädvustavad ja tõlgendavad. Nende subjektide – „ajalooliste tegutsejate” – poolt kasutatavad mõisted moodustavad kihte, kus mitmed tähendused kattuvad. Kontseptuaalne ajalugu uurib, kuidas neid mõisteid on kasutatud seoses sotsiaal-ajaloolise reaalsusega, uurides, kuidas nende tähendused on selle protsessi käigus muutunud, milliseid tagajärgi neile projitseeriti ja kuidas need toimisid.
Lisaks keskendub kontseptuaalne ajalugu vähem sellele, „mida öeldakse“, ja rohkem sellele, „millisi mõisteid selle ütlemiseks kasutatakse“. See heidab valgust erinevusele mõistete vahel, mida mineviku ajalootegelased kasutasid oma kogetud oleviku kirjeldamiseks, ja mõistete vahel, mida tänapäeval kasutatakse ajalooliste narratiivide mõistmiseks minevikust. Seejärel järgib see protseduuri, et selgitada, kuidas need kaks saavad kokku sobituda, tõlkides mineviku ajalugu oleviku ajalukku.
Nagu eespool näha, vastandab kontseptuaalne ajalugu mõisteid reaalsusega ja mineviku mõisteid oleviku mõistetega, et uurida, kas mõiste kajastab täpselt reaalsust, millele see vastab, või takistab see reaalsuse mõistmist ja isegi moonutab seda. Selle kaudu kritiseerib Koselleck tänapäevast ajaloolist meetodit, mis väidab, et minevikust on olemas „üks õige kirjeldus“, mille eesmärk on edastada sisukalt mineviku ajalootegelaste loodud ajaloolist reaalsust oleviku ajaloolaste loodud ajaloolise reaalsusega.
Kosellecki kontseptuaalset ajalugu saab rakendada erinevates valdkondades. Sellistes distsipliinides nagu kirjandus, politoloogia ja sotsioloogia saab kontseptuaalse ajaloo metodoloogiat kasutada ajastu sotsiaalsete ja poliitiliste kontekstide mõistmiseks ning tänapäevaste tähenduste ümbervaatamiseks kontseptsioonide evolutsiooni kaudu. See ulatub kaugemale pelgalt ajalooliste faktide jäädvustamisest, aidates kaasa ajalooliste kontseptsioonide mõju analüüsimisele ja mõistmisele tänapäeva ühiskonnale. Seega ei ole kontseptuaalne ajalugu pelgalt vahend mineviku mõistmiseks; see võib olla oluline võti oleviku ja tuleviku mõistmiseks.
