Teaduse ja tehnoloogia edusammud lükkavad Homo sapiens'i oma piiridest kaugemale. Kas areneme millekski uueks või jõuame lõpule?
Inimeste ehk Homo sapiens’i lõpp on olnud futuristide, antropoloogide ja teadlaste suur mure juba ammusest ajast. Kas see juhtub? Vastus sellele küsimusele on 21. sajandil tänu erinevatele biotehnoloogilistele edusammudele saanud kindla jah. Homo sapiens’i lõpp ei viita aga liigi väljasuremisele, nagu me sellest tavaliselt arvame, näiteks välise entiteedi domineerimisele, vaid pigem teaduse ja tehnika arengu tõttu Homo sapiensist lahkumisele. Miks ja kuidas saab Homo sapiens'i lõpp?
Homo sapiens'i väljasuremise peamine põhjus on teaduse ja tehnoloogia tohutu areng. Teaduse ja tehnoloogia pidev areng võimaldab luua olendeid, kellel on kõrgemad jumalalaadsed funktsioonid kui Homo sapiens. Teisisõnu, Homo sapiens rikub oma piire. Vabanedes traditsioonilistest loodusseadustest, nagu looduslikust valikust, liigub Homo sapiens looja positsioonilt elu kujundaja positsioonile. Täpsemalt on Homo sapiensist saamas disainer, kes loob uusi eksistentsivorme, mida pole kunagi varem eksisteerinud. Ja see on see, mis viib Homo sapiens'i lõpuni.
Homo sapiens'i lõpu täpset ajastust ja meetodit on praegu raske ennustada, kuid on mõned võtmetehnoloogiad, mida jälgida. Biotehnoloogia, küborgitehnoloogia ja mitteorgaaniline tehnika on kolm kõige olulisemat tehnoloogiat, mis kiirendavad Homo sapiens'i lõppu.
Biotehnoloogia on sõna otseses mõttes inimeste tahtlik bioloogia kujundamine. Need biotehnoloogiad on mõeldud olemasolevate asjade muutmiseks, mitte uute loomiseks. Biotehnoloogiatest on geenitehnoloogia kõige olulisem, sest see näitab, et Homo sapiens on võimeline intelligentseks disainiks. Geenitehnoloogia on inimesi aidanud mitmel viisil, näiteks kasvatanud hiirte seljale proteesiga kõrvu, kontrollides hiire kudede kasvu ja luues insuliini seente geenidega manipuleerides. Kuid see tõstatab ka poliitilisi ja eetilisi küsimusi. Asi pole mitte ainult selles, et Homo sapiens ei peaks anastama Jumala rolli, vaid selles, et teadlased võtavad üle looduse rolli ja nad ei mõtle loomade kannatustele. Kuid lõpuks ei näita need biotehnoloogiad mitte ainult seda, et Homo sapiens on võimeline otseseks intellektuaalseks disainiks, vaid ka seda, et me suudame geneetiliselt manipuleerida mitte ainult individuaalse käitumise, vaid ka sotsiaalsete struktuuridega.
Küborgitehnikas on küborg üksus, mis ühendab endas orgaanilist ja anorgaanilist ainet ning teatud mõttes oleme me kõik küborgid. Meil on oma võimete suurendamiseks prillid, südamestimulaatorid, arvutid ja mobiiltelefonid. On vaid aja küsimus, millal me omandame anorgaanilised atribuudid, nagu võimed, soovid ja isiksus. Konkreetsem näide sellest, kuidas Homo sapiens on muutumas küborgideks, on tipptasemel kuuldeaparaadid. Need seadmed neelavad helisid, tuvastavad nende hulgas inimhääle ja muudavad need elektrilisteks signaalideks, mis seejärel ajju edastatakse. Kui küborgitehnoloogia muutub arenenumaks ja võimaldab mitut aju arvutiga otse ühendada või kui aju pääseb ligi mitme mäluga mälupangale, toimub Homo sapiens mälus, teadvuses ja identiteedis mitmesuguseid muutusi.
Mitteorgaaniline tehnika viitab täiesti elutute objektide loomisele. Selle näiteks on arvutiviirused, mis levivad lõputu isepaljunemise teel, konkureerides küberruumi pärast teiste viirustega, hoolimata sellest, et viirusetõrje neid jälitavad. Mitteorgaanilise inseneri valdkonnas toob Blue Brain Project, mille eesmärk on taastada kogu inimaju arvuti sees, edu korral elu mitteorgaanilise valdkonda. Homo sapiensist saaks siis uus liik, mis on täielik kõrvalekalle sellest, mis ta juba on.
Muidugi on praegu kõik kolm meetodit edukad vaid vähesel määral. Kuid tõsiasi, et teadus ja tehnoloogia töötavad aktiivselt üha rohkemates valdkondades, viitab sellele, et Homo sapiens'i lõpp on väga lähedal. Kui Homo sapiens on tõesti lõppemas, peame vastama küsimusele: "Milleks me tahame saada ja mida me tahame teha?" enne kui me seda teeme. Ja vastused neile küsimustele juhendavad meid, kuidas Homo sapiens muutub.
Kokkuvõttes ei ole Homo sapiens'i lõpp lihtsalt liigi lõpp, vaid uue eksistentsivormi areng. See on osa protsessist, kus Homo sapiens ületab oma piirangud, omandab uusi võimeid ja muutub kõrgemaks olemise tasemeks. Kuigi need muutused võivad inimkonna tulevikku valgustada, võivad need tekitada ka palju väljakutseid ja probleeme. Seetõttu peame nendeks muutusteks valmistuma ja leidma viise, kuidas neid vastutustundlikult juhtida. Homo sapiens'i lõpp nõuab sügavat järelemõtlemist selle üle, milleks me lõpuks areneme.
