Selles blogipostituses uurime inimkonna olemust teaduse ja humanitaarteaduste lähenemise kaudu, otsides sügavamat arusaama, mis hõlmab nii meelt kui ka mateeriat.
Meie oleme valdkond, kuhu kõik meie küsimused lõpuks jõuavad. Gauguini teose pealkirjana kasutatud fraas „Kust me tulime, kes me oleme ja kuhu me läheme“ võtab kokku inimkonna akadeemilise orientatsiooni. Inimese metafüüsilist olemust on püütud käsitleda peamiselt filosoofia ja teiste humanitaarteaduste vaatenurgast ning materiaalset olemust teaduse vaatenurgast. Metafüüsilist lähenemist kritiseeriti aga peagi kui pelgalt uhket juttu ja materiaalse olemuse käsitlust kui pelgalt tehnoloogiat, mis vaid simuleerib meie välimust. Nende kahe kokkuviimine oli siiski väga keeruline.
19. sajandi teadlane Sigmund Freud oli üks viimaseid, kes püüdis metafüüsilist ja materiaalset lähenemist ühitada, ja ta tegi seda märkimisväärse eduga. Freud oli arst, kes õppis neuroteadust. Talle meeldis kasutada ranget teaduslikku metoodikat ja ta hindas universaalide otsimist, kuid tol ajal ei olnud meel kvantifitseerimise ega teadusliku meetodi abil analüüsi objekt. Meelt on käsitletud filosoofias, kuid selliste arutelude tulemused ei ole suutnud toimida enama kui mõtlemise ja käitumise juhisena. Oli võimatu teada saada, mis meel ise on või milliste psühholoogiliste seisunditeni see viib, läbi mõtlemise, mis tekkis meeles. Seega uuris Freud erinevate inimrühmade käitumist, et näha, kust teatud vaimsed tegurid pärinevad ja millised on nende tagajärjed, ning sellest sai psühhoanalüüsi distsipliin.
Psühhoanalüüs on arusaam inimese käitumisest kui sisemiste ja sotsiaalsete vajaduste väljendusest ja harmoniseerimisest ning püüab seda juhtumiuuringute kaudu kinnitada. Psühhoanalüüsil oli oluline mõju tänapäeva filosoofiale, postuleerides alateadvuse olemasolu ja luues kontseptsiooni minast kui kontrollimatust entiteedist. Kui psühholoogia uurib inimmeele teadlikku osa, siis psühhoanalüüs uurib meele osi, mida teadvus alla surub.
Freudi psühhoanalüüs oli murranguline saavutus. Platon toetas ideid ja ütles, et mateeriat ja vaimu ei saa kunagi ühendada, ning Descartes väitis, et käbinääre peaks kuidagi ühendama meelt ja mateeriat, kuid ta jõudis oma loogilise piirini. Kuigi need näited erinevad mõnevõrra Freudi töödest, oli materiaalset ja vaimset maailma raske ühendada. Freud suutis selle keerulise seose luua. Kuigi psühhoanalüüsi kritiseeritakse praegu tõendite puudumise pärast, kuna see püüab tõlgendada teemat, mida on raske teaduslikult analüüsida, kasutades vaid piiratud arvu juhtumeid, on see kindlasti väärtuslik oma katse tõttu tutvustada tänapäeva psühholoogias statistilisi ja juhtumianalüüsi meetodeid.
Viimastel aastatel on termin „integratsioon“ olnud moes ja interdistsiplinaarsed uuringud on muutunud normiks. Lugematuid tegureid, mis moodustavad meie maailma ja teevad meist need, kes me inimestena oleme, on liiga raske ühe distsipliini vaatenurgast käsitleda. Kui minna ajas tagasi, saame interdistsiplinaarsuse päritolu jälgida Freudini. Erinevalt Aristotelesest, kes uuris vaid mitmeid distsipliine, püüdis Freud neid kõiki ühendada ja teda võib pidada tänapäevase distsipliini enda rajajaks. See, kuidas ta murdis mõtte ja distsipliini barjääre, et jõuda lähemale tõele, mõista, mida tähendab olla inimene, on midagi, mille poole peaksid püüdlema kõik teadlased ja üliõpilased.
Tänapäeval muutuvad humanitaarteaduste ja loodusteaduste piirid üha hägusemaks. Tehisintellekti ja suurandmete analüüsi edusammud annavad tohutu panuse inimkäitumise ennustamisse ja individuaalsete kalduvuste tuvastamisse. Need tehnoloogiad pakuvad Freudi otsitud konkreetsemat ja kvantitatiivsemat lähenemisviisi inimpsüühika mõistmiseks. Näiteks masinõppe algoritmid õpivad inimkäitumismustreid ja loovad nende põhjal ennustusmudeleid. See on Freudi ettekujutatud teadusliku psühhoanalüüsi lähenemisviisi edasiarendus.
Nagu näete, pakuvad teaduse ja tehnoloogia edusammud uusi vastuseid humanistlikele küsimustele. Asi pole ainult inimpsüühika mõistmises, vaid ka inimühiskonna keeruliste probleemide lahendamises. Näiteks psühholoogiliste uuringute ja andmeteaduse lähenemine on muutumas oluliseks vahendiks vaimse tervise probleemide lahendamisel, mis aitab oluliselt kaasa inimeste elukvaliteedi parandamisele.
Seetõttu peaksime jätkama Freudi psühhoanalüüsiga alanud inimliku mõistmise teekonna süvendamist ja laiendamist, ühendades selle tänapäevase teaduse ja tehnoloogiaga. See viib lõpuks iseenda mõistmiseni ning aitab kaasa inimkonna kui terviku õnnele ja arengule.
