Selles blogipostituses mõtisklen selle üle, miks me unustame, et enesetapp ei ole kannatuste lõpp, vaid uue algus.
Enne põletushaavu oli raamatu „Ma armastan sind, Ji-Sun” peategelane ilus ja intelligentne naine, kes oli oma sõprade seas populaarne ja kellel oli edukas seltsielu. Tema elu muutus aga igaveseks, kui ta sai autoõnnetuses raskelt põleda. Õnnetus jättis talle lisaks füüsilistele armidele ka proovile tema identiteedi ja enesehinnangu. Ta läbis 11 operatsiooni ja pidas vastu ajale, mis oli valusam ja raskem kui surm, kuid selle käigus õppis ta ennast uuesti defineerima. Nüüd ei näe ta ennast mitte oma välimuse, vaid oma sisemise jõu ja teiste vastu tundva empaatia järgi. Ta on tänulik, et nahk, mis tal alles on, on terve ja liikuv ning et tema valu võimaldab tal teiste valuga kaasa tunda. „Ma armastan sind, Jisun,” kordab ta endale peeglist vaadates harjumuspäraselt. Armastus iseenda vastu tõi ta ellu tagasi ja pani teda mõistma, kui väärtuslik on tema eksistents.
See kogemus pani teda sügavalt mõtlema elu tõelise väärtuse üle ja ta rõhutas, et enesetapp pole kunagi õige valik. Ta on pidanud taluma raskemaid olukordi kui keegi teine, kes on kunagi enesetapule mõelnud, ja ma usun, et kui sul on enda vastu piisavalt armastust ja tunnustust, siis sa ei viska oma elu kergesti minema.
Enamik enesetapumõtetega inimesi väidaks ilmselt, et enesetapp on vaba tahte tegu, millega keegi ei saa vaielda. Enesetapp on aga sageli otsus, mis tehakse tasakaalutuse seisundis, mitte olukorra objektiivsel hindamisel. Näiteks vaatavad enesetapumõtetega inimesed ainult asjade negatiivset külge, nähes ainult põhjuseid, miks nad peaksid surema, mitte põhjuseid, miks nad peaksid elama. Nad ajavad end enesetapuni. Selle käigus kipuvad nad ignoreerima või tähelepanuta jätma ka teisi võimalusi, mis näitab, et nad on juba psühholoogiliselt meeleheites. Ja enesetapp toimub sageli varahommikul, kui emotsioonid on ülekoormatud või kui emotsioonides toimub drastiline muutus, näiteks pärast tüli kellegagi. See toetab ideed, et enesetapp on sageli spontaanne ja impulsiivne, millega kaasneb enesekontrolli puudumine. Seega pole enesetapp ranges mõttes ei vaba ega õigustatud.
See on ka isekas tegu, mis ei mõtle piisavalt ümbritsevatele inimestele, kes sind armastavad. Minu vanemad, kes mind üldse siia ilma tõid, ning mu abikaasa, lapsed, sõbrad ja teised heategijad minu elus on kõik olulised elamise põhjused. Aga kui sa nad hülgad ja enesetapu sooritad, jätad sa maha eluaegse süütunde ja trauma inimestele, kes sinusse uskusid ja sind armastasid, öeldes: „Kui ma oleksin rohkem hoolinud, poleks sa surnud. See on minu süü.“ Ahn Jae-hwani puhul, talendi puhul, kes hiljuti võlgadest ülekoormatuna enesetapu sooritas, oli tema otsuse aluseks liigne raha- ja eduahnus. Enesetapu sooritamisega vabanes ta surve alt, kuid jättis oma armastatud naisele kohustuse osa võlast tagasi maksta ja kurbuse elukaaslase kaotuse pärast ning süüdistas kaudselt ümbritsevaid mõrvas. Usun, et pole mingil moel vastuvõetav õigustada oma käitumist enda põhjustatud probleemide lahendamisega või panna ümbritsevatele inimestele suuremat koormat. Asjaolu, et lähedase inimese enesetapp võib viia ümbritsevate või sarnases olukorras olevate inimeste depressioonini ja kui depressioon on piisavalt raske, võib see viia ka enesetapukatseteni, näitab, et enesetapp ei ole ainult isiklik probleem.
Lõpuks on enesetapp sotsiaalse kohustuse täitmata jätmine. Ükskõik kui keerulises olukorras inimene ka poleks, on ta enamasti teatud kogukonna liige, tal on töökoht, positsioon ja võimupositsioon. Seetõttu on enesetapu sooritamine sellises olukorras vastutustundetu oma positsiooni suhtes ja võib põhjustada suurt kahju kogukonnale, kuhu ta kuulub. See kehtib eriti noorte enesetappude kasvava probleemi kohta. Noored on meie ühiskonna tulevased juhid ja meie kui ühiskonna ülesanne on tagada, et võimalikult paljudest neist saaksid suurepärased inimesed. Noorte seas üha suurenev enesetappude arv võib aga kaasa tuua märkimisväärseid sotsiaalseid kulusid ja kaotusi.
Enesetapp on äärmuslik otsus ja seda ei saa ega tohiks õigustada, arvestades valu ja süütunnet, mida see põhjustab ümbritsevatele inimestele ja teistele ühiskonnaliikmetele. Iga päev on otsingutermin „○○○ enesetapp” peamiste otsingusaitide tipus. Kuulsuste enesetappude laine ja aeg-ajalt ka poliitikute enesetapp on paljusid inimesi kurvastanud. On südantlõhestav ja kurb mõelda valule, mida nad on läbi elanud, olgu see siis terava kriitika või võlasurve tõttu, kuid ma ei arva, et nende lõplik valik on õigustatud. Enesetapp oleks olnud üks nende valikutest, aga mitte ainus. Olen kindel, et on inimesi, kes elavad hullemates olukordades ja mõtlevad: „See ongi elu väärtus. Ma arvan, et sul peab olema julgust surra, positiivsust uuesti elada ja armastust iseenda ja asjade vastu, mida sa armastad, et kaitsta ennast ja asju, mida sa armastad.“
