Selles blogipostituses uurime humanismi mõju isiklike väärtuste kujunemisele ning seda, kuidas sotsiaalsed ideoloogiad ja isiklikud valikud omavahel suhestuvad.
Kui varem leidsid inimesed kogu tähenduse Jumalas, siis nüüdisajast alates on inimesed teaduse arenguga hakanud Jumalat eitama. Kui teadusest sai peamine vahend maailma selgitamiseks, hääbus usk jumalasse järk-järgult ja selle tulemusena kadus Jumala tähendus inimkonda distsiplineeriva jõuna. Selle asemel leidsid inimesed tähenduse humanismist ning hakkasid uskuma ja usaldama iseennast Jumala asemel.
Kas see tähendab, et „väliselt pealesurutud tähenduse” mõiste on kadunud samamoodi nagu Jumala poolt minevikus pealesurutud tähendus? Mitte päris. Praegused liberalismi ja inimõiguste kontseptsioonid nõuavad inimestelt vastavust teatud tähenduste kogumile. Muidugi ei kaasne nendega sama karme karistusi kui mineviku jumalatega, kuid sarnasus seisneb selles, et need sotsiaalsed ideoloogiad on sügavalt juurdunud inimeste ellu. Liberalismil ja inimõigustel on tänapäeva ühiskonnas oluline roll inimestele tähenduse andmisel, mis on kooskõlas jumalate antud tähendusega.
Siiski on üksikisikutel endiselt vabadus valida, kas nad ei järgi sotsiaalseid ideoloogiaid, mida nad pooldavad. Näiteks: „neoliberalismi kui majandusideoloogia puhul ei taotle indiviid kasvu.“ Sellisel juhul pärsivad indiviidi väärtused indiviidi kasvu neoliberalismi ideoloogia piires. See näitab, et inimestel võivad olla väärtused, mis on vastuolus nende ideoloogiliste kalduvustega, ja mõnikord võivad need väärtused avaldada nende käitumisele suuremat mõju.
Enne humanismi tulekut oli inimestel raske oma väärtusi käitumise kaudu väljendada ning alles uusajal hakkasid indiviidide sotsiaalsed ja ideoloogilised orientatsioonid ja väärtused sageli kokku põrkuma. Selle tulemusel tulid ilmsiks individuaalsed väärtused ning tekkis nähtus konfliktidest inimese väärtuste ja soovide ning valitud ideoloogilise orientatsiooni vahel. See tähendab, et inimlikud väärtused on muutunud olulisemaks, kuna humanism on asendanud Jumala koha inimese elus.
Humanismi mõju analüüsimiseks üksikisikutele peame kõigepealt uurima, mis on väärtused. Väärtused on defineeritud kui struktuur, mis tuletatakse inimkäitumise põhjal, ja Muriel Pumphery raamatu kohaselt saab lisaks käitumuslikele aspektidele väärtusi tuletada ka emotsionaalsete valikute kaudu. Need väärtused kujunevad varases eas hariduse ja erinevate kogemuste kaudu ning mängivad olulist rolli üksikisikute tehtud valikutes.
Ühiskond saab indiviidi käitumisele tähenduse anda, õpetades talle standardväärtusi. Pumphery sõnul kujunevad inimeste ühiskondade loomisel käitumisnormid, mis määravad väärtuste suuna. Need normatiivsed väärtused annavad indiviididele tähenduse käituda nii, nagu ühiskond soovib, mis on ühiskonna järjepidevuse ja arengu jaoks hädavajalik.
Nende väärtuste sotsiaalset kujunemist ja nende mõju indiviididele võib näha ka Harbert Marcuse'i ihateoorias. Marcuse väidab, et inimsoovid on loonud ühiskond ja need luuakse koos sotsiaalse korraldusega. See tähendab, et ühiskond domineerib indiviidi soovide üle, sisendades neisse korduvalt standardiseeritud väärtusi, mis seejärel avalduvad valiku hetkedel. Näiteks Saksamaa poliitika Palestiina pagulaste vastuvõtmisel on vastuolus liberaalse ideoloogiaga, kuid seda juhib inimväärikuse standardväärtus.
Adorno kultuuritööstuse teooria viitab ka sellele, et ühiskonnad saavad popkultuuri kaudu indiviididele teatud väärtusi sisendada ning et need väärtused mõjutavad individuaalseid valikuid. Seda võib näha noorte elutsüklis esinevate ühiskondlike survete kaudu. Näiteks sotsiaalne surve noortele majandusliku edu saavutamiseks on näide sellest, kuidas teatud popkultuuri kaudu sisendatud väärtused võivad anda indiviidi käitumisele tähenduse.
Vastuväide on, et indiviidi väärtusi kujundavad pigem enesele suunatud tegurid kui sotsiaalsed tegurid. Inimese väärtused kujunevad aga õppimise ja kogemuste kaudu, mis põhinevad ühiskonnaga suhtlemisel, seega on argument, et ühiskond on väärtuste kujunemisel peamine tegur.
Teine argument on see, et väärtusi kujundab geneetika, mitte sotsialiseerumine. Arvestades aga, et Darwini evolutsiooniteoorias sõltub suguline valik sotsiaalsetest suhetest, on selge, et sotsiaalsed tegurid mängivad väärtuste kujunemisel suuremat rolli.
Kokkuvõtteks võib öelda, et normatiivsed väärtused annavad ühiskondade kujunemisel tähenduse indiviidide käitumisele, mis on sotsiaalse stabiilsuse ja arengu jaoks hädavajalik. Kas need normatiivsed väärtused pakuvad inimestele tähendust ka tulevikus või tekivad teaduslike edusammude tulemusena uued tähendusloome süsteemid, on lahtine küsimus. Otsides tähendust standardväärtustest, peame sügavalt mõtlema, kas meie valikuid ei juhi sotsiaalsed mõjutused.
