Selles blogipostituses uurime, miks Homo sapiens muudab ennast intelligentse disaini abil, aga on samal ajal ka väljasuremise äärel.
„Homo symbius” tähendab sümbiootilist inimest – kontseptsiooni pakkus välja Lõuna-Korea professor 21. sajandi uue inimkonna kuvandina. Idee seisneb selles, et meie, Homo sapiens’ina, peame elama sümbioosis teiste liikidega, et ellu jääda ajal, mil planeedi ressursid on ammendunud. Miks siis Homo sapiens’i lõpp muret tekitab ja kuidas see juhtuda saab?
Viimastel aastatel on Homo sapiens oma tajutava üleoleku tõttu muutunud ohuks inimkonnale ja kogu ökosüsteemile. Selle „üleoleku“ põhjal on inimkond hakanud end looduslikust valikust kaugemale „intelligentselt kujundama“. See intelligentne disain koosneb kolmest peamisest valdkonnast: biotehnoloogia, küborg-inseneriteadus ja mitteorgaaniline inseneriteadus. Neist just biotehnoloogia surub Homo sapiensi väljasuremise äärele ning selles artiklis keskendun biotehnoloogiale, et selgitada, miks ja kuidas.
Biotehnoloogia on inimeste tahtlik sekkumine bioloogilisel tasandil. Varajane näide sellest on pullide kastreerimine, et nad paremini adra vedaksid. See tehnika aitas inimestel edendada põllumajandustehnoloogiat ja mängis olulist rolli inimkultuuri läbimurdel. Sel ajal ei avaldanud see olulist mõju ökoloogilisele keskkonnale ega kujutanud endast suurt ohtu Homo sapiensi väljasuremisele.
Tänapäeval on biotehnoloogia aga hüppeliselt arenenud ja see on tekitanud uusi väljakutseid. Kuna inimesed on suutnud biotehnoloogiat mõista ja manipuleerida kuni rakulise ja subrakulise tasemeni, on biotehnoloogia ületanud looduslike ökosüsteemide taastumisvõime ning see on tõsiselt ohustanud ökosüsteemide tasakaalu.
Näiteks sama tehnoloogia rakendamine, mis on usside eluiga kuus korda pikendanud, rakendatakse Homo sapiensil. Mis juhtuks, kui me suudaksime oma eluiga kuus korda pikendada? Esiteks muutuksid kõik sotsiaalsed süsteemid. Kogu sotsiaalne süsteem tuleks ümber korraldada, sealhulgas praegune õppekava, ja tekiks palju sotsiaalseid probleeme, näiteks pensionid.
Lisaks suureneks inimeste arv nii palju, et me hakkaksime piiratud ressursse üle tarbima, suurendades teiste liikide väljasuremise ohtu. Inimkonna ressursside liigne kasutamine võtab ära teistele organismidele kättesaadavad ressursid, mis võib lõpuks häirida ökoloogilist tasakaalu ja viia Homo sapiensi väljasuremiseni. Einstein ütles kord: "Kui mesilased kaoksid, kaoks inimrass nelja aasta pärast." Inimkond suudab Maal ellu jääda, sest kõik elusolendid – taimed, loomad ja mikroobid – eksisteerivad koos ja teevad omavahel koostööd. Kui aga inimesi on liiga palju ja nad ülekasutavad ressursse, hävivad ökosüsteemid, tekivad globaalsed probleemid, näiteks kliimamuutused, ja lõpuks sureb Homo sapiens välja toidupuuduse ja karmi keskkonna tõttu. Homo sapiens, kes on kohanenud olemasoleva keskkonnaga, pühitakse välja ja nende asemele tulevad teised liigid.
Kuigi oleme juba arutanud Homo sapiensi väljasuremist loodusliku valiku tõttu, arutame nüüd võimalust, et Homo sapiens sureb välja füsioloogiliste funktsioonide ning intellektuaalsete ja emotsionaalsete võimete muutuste tõttu. Hiljuti väljatöötatud kolmanda põlvkonna geneetilised käärid CRISPR on selle suurepärane näide. Need koosnevad lühikesest geenijärjestusest ja valgust, mis suudab DNA-d lõigata ja kleepida, võimaldades neil otsida miljardite genoomsete järjestuste hulgast, et leida ja muuta mis tahes soovitud järjestust. See võib muuta Homo sapiensi mõtteviisi ja geneetilisi omadusi, luues uue inimrassi, mis on praegusest täiesti erinev. Kui personaalsed beebid muutuvad tavaliseks, sureb praegune Homo sapiens loomulikult välja.
Kokkuvõtteks võib öelda, et biotehnoloogia edusammud on andnud meile võime kontrollida Homo sapiensi rakutasandini ja see on viinud kahe võimaliku Homo sapiensi väljasuremiseni. Esiteks võivad eluea pikendavate tehnoloogiate edusammud ökosüsteeme tasakaalust välja viia ja viia Homo sapiensi väljasuremiseni. Teiseks võib CRISPR viia uue liigi loomiseni, mis on Homo sapiensist täiesti erinev. Lõppkokkuvõttes võivad edusammud, mida oleme teinud domineerimise, mitte kooseksisteerimise poole püüdlemisel, makrotasandil viia Homo sapiensi väljasuremiseni. Just need asjad, mida me oma rikastumise ja mugavuse nimel teeme, võivad olla meie väljasuremise põhjuseks.
Omapäi jumalateks saada soovinud Homo sapiens on hüljanud liikide mitmekesisuse homogeniseeritud, monoliitse liigi kasuks ning loobunud kooseksisteerimisest teiste liikidega oma ökosüsteemide loomise kasuks. Liigide mitmekesisuse kaotanud ökosüsteemid ei suuda aga väliste muutustega kohaneda ja varisevad kokku ning Homo sapiens sureb välja ja tema asemele tulevad uued liigid.
