Selles blogipostituses saate teada magnetribakaartide ja kiipkaartide erinevuse, mida kasutatakse laialdaselt finantstehingutes. Võrrelge nende funktsioone, turvalisust ja kasutusviisi.
Varem tehti enamik finantstehinguid sularaha ja tšekkidega. Inimesed maksid kas sularahas kohapeal või tegid makseid tšekiga, mis oli aeganõudev protsess. Tänapäeval aga tehakse peaaegu kõik tehingud ühe kaardiga. Inimesed kasutavad nüüd kaarte restoranides, kaubamajades ja isegi kohalikes perepoodides. See tähendab, et finantstehingute tõhusus ja mugavus on kogu maailmas dramaatiliselt suurenenud. Selle muutuse keskmes on eelkõige plastkaartide tehnoloogia.
Plastkaarte on kahte peamist tüüpi. Magnetribakaardid, mille tagaküljel on magnetilise materjali riba (nn magnetriba), ja kiipkaardid, mis on palju keerukamad ja millel on lai valik funktsioone.
Magnetribaga kaarte kasutatakse sularahakaartidena, krediitkaartidena jne. Need kaardid määravad kasutajale tuvastamiseks unikaalse numbri, mis salvestatakse kaardi tagaküljel asuvale magnetribale. Magnetriba mahutab tavaliselt umbes 200 baiti andmeid, sealhulgas kaardi numbri, kaardiomaniku nime, aegumiskuupäeva ja saadaoleva rahasumma. Iga andmeüksus salvestatakse magnetribal olevasse infosalvestuspiirkonda (domeeni), kus iga domeeni piirkond koosneb infopaarist. Siin tähistavad samas suunas osutavad infopaarid '0' ja erinevates suundades osutavad infopaarid '1'. Kaardi lugemise protsess algab kaardi magnetriba juhtimisega läbi lugeja, mis indutseerib rauast südamiku ümber olevas mähises impulssvoolu (väga lühike elektrilaeng), mille mikroprotsessor (arvuti keskseade) teisendab kahendkoodiks (kahendkood, mida esindavad ainult 0 ja 1), mille arvuti ära tunneb. Krediitkaartide puhul loob see protsess kontrollimiseks väljatrüki või ekraani, millele kasutaja peab alla kirjutama. Sularahakaardi kasutajad peavad tehingu tegemiseks sisestama isikliku identifitseerimisnumbri, näiteks parooli.
Magnetribaga kaartidel on aja jooksul siiski olnud teatud piirangud. Magnetribal olevaid andmeid võivad välised magnetid rikkuda ja neil puudub ka turvalisus. Siin tulidki mängu kiipkaardid.
Nutikaarte kasutatakse krediitkaartide jaoks, täpselt nagu magnetribaga kaarte. Erinevalt magnetribaga kaartidest on neil aga integreeritud vooluringi (IC) kiip. See kiip laiendab oluliselt kaardi funktsionaalsust ja parandab oluliselt ka turvalisust. Kiip annab nutikaartidele suure arvutusvõimsuse ja võimaluse salvestada mitmesugust teavet. Nutikaarte saab kontaktmeetodi järgi laias laastus jagada kontakt- ja kontaktivabadeks nutikaartideks. Kontaktkaardid on need, mis vajavad kontakti lugejaga. Lugejasse sisestamisel reageerivad kaardi pinnakontaktid lugeja elektriühendustega, et andmeid edastada. Kontaktivabade kaartide puhul tekitab kaardi antenni lähedal liigutamine nõrga elektromagnetilise signaali, mis edastab kaardil olevaid andmeid. See teeb need ideaalseks rakenduste jaoks, mis vajavad kiiret töötlemist, näiteks bussi- või metroopiletite puhul.
Algusaegadel olid kiipkaardid kallid, mis piiras nende kasutamist, kuid tehnoloogia ja masstootmise areng on järk-järgult nende maksumust vähendanud, võimaldades neid kasutada mitmesugustes valdkondades. Kiipkaardid erinevad magnetribaga kaartidest ka selle poolest, et tehinguprotsessi autoriseerib kaardil endal olev programm. Selle protsessi käigus rakendab kaardil olev programm krüpteerimistehnoloogiat, et kaitsta kasutaja andmeid ja vältida volitamata juurdepääsu väljastpoolt. Kiipkaardid on loodud ka tundlike ja konfidentsiaalsete andmete kaitsmiseks. Seevastu magnetribaga kaartidel olevad andmed ei ole üldiselt alati turvalised. Tänapäeval kasutatakse kiipkaarte paljudes kohtades, näiteks isikliku füüsilise teabe salvestamiseks või turvaprogrammide manustamiseks.
Lõppkokkuvõttes on tänapäeva finantstehingute süsteem tänu sellistele tehnoloogilistele uuendustele turvalisem ja mugavam. Tulevikus töötatakse välja keerukamaid ja turvalisemaid kaarditehnoloogiaid, mis muudavad meie igapäevaelu veelgi arenenumaks.
