Selles blogipostituses uurime, miks humanitaarteadused muutuvad üha olulisemaks, hoolimata sellest, et neil puudub praktiline väärtus. Liitu meiega, et arutada humanitaarteaduste rolli tänapäeva maailmas.
Viimastel aastatel on huvi humanitaarteaduste vastu tõusnud ning humanitaarteaduste raamatutest on saanud raamatupoodide bestsellerite nimekirjades tavaline nähtus. See nähtus pole pelgalt mööduv moehullus, vaid humanitaarteaduste olulisuse ümberhindamine tänapäeva ühiskonnas. Eelkõige humanitaarteaduste olulisuse tõusuga on ilmunud eneseabiraamatuid, mis soovitavad humanitaarteaduste lugemist erinevatele vanuserühmadele, alates algkooliõpilastest kuni täiskasvanuteni. Need raamatud aitavad lahendada mitmesuguseid probleeme, millega tänapäeva inimesed igapäevaelus silmitsi seisavad, ja lisavad nende ellu sügavust. Humanitaarteadustega seotud enesearenguraamatud, näiteks „Reklaam humanitaarteadustega“, „Humanities Now“ ja „Humanities Meets Management in the Forest“, on muutunud püsivateks müüginumbriteks.
Eraloengud ja EBS-i haridussaated korraldavad regulaarselt ka humanitaarteaduste loenguid ning humanitaarteadlastest saavad üha enam staarlektorid. See humanitaarteaduste hullus on levinud ka tööturule, kusjuures Samsungi kontserni SSAT laiendas ajalooküsimuste arvu ja Hyundai Motor Group laiendas oma ulatust Korea ajaloost Rooma ja Mongoolia ajalooni. POSCO eelistab neid, kellel on Korea ajaloo sertifikaadid, ja finantssektor valib humanitaarsete võimetega inimesi selliste meetodite abil nagu intervjuude lugemine. Humanistlikud teadmised ja mõtteviis on jõudnud akadeemilisest maailmast kaugemale ning mängivad nüüd olulist rolli ühiskonnas ja majanduses tervikuna.
Miks on humanitaarteadused, mida sageli peetakse moeteadusteks, muutunud nii populaarseks? See pole lihtsalt trend, vaid inimlikkuse ja loomingulise mõtlemise fundamentaalne mõistmine, mis on tänapäeva ühiskonnas hädavajalik. Kiirelt tehnoloogiliselt arenevas maailmas on inimestel üha suurem soov uurida inimloomust ja -väärtusi.
Kas humanitaarteadused on vananenud? Kui jagame humanitaarteadused puhasteks ja rakendusteadusteks, siis humanitaarteadused on puhtad distsipliinid, mis uurivad inimest ehk abstraktseid mõisteid. Kui mõelda rakendusteadustest kui neist, mis vastavad küsimustele mõistete kohta ja loovad neid praktikas, siis võiks arvata, et humanitaarteadused on elatise teenimise seisukohast tegelikult kasutud. Sisseastumiseksamite ja töökonkurentsi keskel on enamikul inimestel arusaam, et paari rea „Analektidest“ või „Menciusest“ lugemine ei paranda nende hinnet ega loo spetsifikatsiooni. Naljatades öeldakse, et „kui tahad humanitaarteadusi või filosoofiat õppida ja saada korralikku tööd, mine Vana-Kreekasse“. Ühiskonnas, kus tehnoloogiat hinnatakse kunstist kõrgemalt, suurendab valitsus rahastamist ülikoolidele, mis kohandavad oma vastuvõttu vastavalt tööstuse nõudlusele, ja ülikoolid kärbivad vastuseks humanitaarteaduste erialasid.
Kuid humanitaarteaduste väärtust ei tohiks alahinnata sellepärast, et need pole tingimata praktilised. Vastupidi, humanitaarteadused uurivad inimkonna olemust, mis võimaldab sügavamat mõtlemist ja loomingulisi ideid. Mida kiiremini tehnoloogia muutub, seda väärtuslikumaks muutuvad inimlikud emotsioonid, eetika ja filosoofiline mõtlemine. Lõppude lõpuks on inimesed kõige keskmes, mida me loome.
Riigil, mis humanitaarteadusi unarusse jätab, pole tulevikku! Humanitaarteaduste kriisi keskel on riigid üle maailma nõudnud humanitaarteaduste olulisust. 2001. aastal toimus Jaapanis akadeemiline konverents teemal „Humanitaar- ja sotsiaalteaduste roll ja tähtsus 21. sajandil“. „Teaduskeskkonna tasakaalutus, mis on tingitud asjaolust, et teaduse ja tehnoloogia kontseptsioon on loodusteaduste suhtes kallutatud, takistab tõenäoliselt humanitaar- ja sotsiaalteaduste loomingulist arengut ning mõjutab negatiivselt loodusteaduste arengut. Humanitaar- ja sotsiaalteadused mitte ainult ei täienda loodusteadusi, vaid neil on ka potentsiaal anda oma panus teadusesse ja tehnoloogiasse, kasutades loodusteadustest erinevaid ideid ja meetodeid.“ Seega arutati humanitaarteaduste asendamatust juba varakult. Lisaks on Euroopas ja Põhja-Ameerikas kasvav liikumine, mis rõhutab humanitaarhariduse olulisust. Näiteks paljud ülikoolid Ameerika Ühendriikides tugevdavad oma vabade kunstide programme, et pakkuda üliõpilastele laiemat vaatenurka, millel on positiivne mõju kogu ühiskonnale.
Apple'i asutaja Steve Jobs rääkis samuti humanitaarteaduste olulisusest, öeldes: „Apple'i ehitas üles vabade kunstide lugemisprogramm, millega ma Reedi kolledžis kokku puutusin, Platonist ja Homerosest kuni Kafkani. Meie loominguliste toodete saladus peitub selles, et oleme alati tahtnud olla tehnoloogia ja akadeemilise maailma ristumiskohas.“ Humanitaarteadused on enamat kui lihtsalt distsipliin, need on loovuse allikas ja on parimal kujul tehnoloogiaga sulandudes.
Kokkuvõte Võib-olla pöörduvad tänapäeva inimesed, kes on väsinud mehaanilisest maailmast, humanitaarteaduste poole, et end avastada ja vaimselt puhata. Humanitaarteadused, sealhulgas ajalugu, filosoofia, kultuur ja mõtlemine, uurivad inimkonna kõige olulisemaid osi ja inimeste loodud reaalsele elule kõige lähedasemaid valdkondi. Humanitaarteadused on ehk kõige kasulikumad distsipliinid, sest need uurivad inimesi ja maailma, mida me loome. Muidugi, masin suudab pilti joonistada paremini kui inimene. Kuid kunstniku kujutlusvõime ja loomingulised võimed on ainulaadselt inimlikud ja masin ei suuda neile vastu astuda. Humanitaarteadustest tulenevad mitmekesised vaatenurgad. Humanitaarteaduste jõud on luua kodanikkond, mis on tolerantne erinevate vaatenurkade suhtes ja millel on mitmekesine vaadete valik. Humanitaarteadused annavad meile ka teadmisi, mida vajame oma tänase elu üle järelemõtlemiseks ja tulevikuks valmistumiseks. See on enamat kui lihtsalt teadmised, see on oluline osa meie edasiliikumise kujundamisel. Humanistlik mõtlemine võib olla ka oluline toit tehnoloogia ja majanduse arenguks ning on oluline inimkeskse ühiskonna loomiseks.
